Vaskuss

Vaskuss ei ole madu vaid hoopis jalutu sisalik, kelle kehapikkus on kuni 60 cm. Tema keha küljed ja kõht on mustjaspruunid või täiest mustad, kuid selg on heledam - pruun või pronksjas. Täiskasvanud isasloomade seljal võib esineda siniseid laike.
Vaskuss võib elada nii niisketel kui kuivadel aladel laialehistes, segametsades ja tihnikutes. Ta võib elada ka aasadel, põldudel ja aedades. Vaskuss tegutseb videvikus ja öösel, päeval varjab ta end kõdunenud kändudes, mahalangenud puutüvede või kivide all ning isegi sipelgapesades. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada.
Rohus ja kivide vahel liigub vaskuss üsna kiirelt, kogu kehaga maosarnaselt loogeldes, kuid tasasel maapinnal on tema liigutused kohmakad ja aeglased. Sellepärast toitub vaskuss loomadest, kes eriti kiirelt ei liigu - vihmaussidest, maismaatigudest, putukavastsetest, hulkjalgsetest ja teistest. Vaskuss läheneb saagile rahulikult, kombib seda alguses keelega, ning haarab sellest kiirustamata kinni. Ka toidu neelamine on aeglane - libedaid ja väänlevaid ussikesi aitavad suus hoida teravad ja tahapoole kõverdunud hambad.
Vaskuss on loid ja kaitsetu loom, seega on tal ohtralt vaenlasi - rästikud, madukotkad, toonekured, rebased, nugised, kährikud ja teised. Nende käest aitab pääseda sisalikele iseloomulik kaitsereaktsioon - saba äraheitmine. Vaskussi saba on pikk ja kergesti murduv.
Talvel on vaskussid talveunes, asustades näriliste urgusid või kõdunenud kände. Talvitumine algab septembri lõpus või oktoobri alguses ning ühte kohta võib koonduda 20-30 looma. Vaskussid paarituvad maikuus ning 5-26 poega sünnivad ilma 2,5-3 kuu möödudes. Vaskuss on elussünnitaja - munad arenevad lõpuni emaslooma kehas ja noored vaskussid sünnivad läbipaistvas munakestas, mille nad kohe puruks rebivad. Vastsündinud vaskusside pikkus on kuni 10 cm. Vaskuss talub ka vangistust ning harjub inimesega. Vangistuses võib ta eluiga ulatuda 20-30 eluaastani.

http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/angfrak.jpg

Arusisalik

 

      Arusisalik (Lacerta vivipara ) on nii oma perekonna kui ka kogu sugukonna kõige laiemalt levinud liik. Ta leviala hõlmab Euraasia ja peaaegu kogu metsavööndi Püreneedest, Iirimaast ja Inglismaast läänes kuni Kolõmani, Sahhalini ja Šantari saareni idas. Kogu Eestis on arusisalik tavaline liik.

     Oma laialdase levila valdavas osas hoiduvad arusisalikud niisketesse elupaikadesse, esinedes metsastunud sooaladel, turbarabades, kinnikasvavatel raiestikel, metsaservadel ja –sihtidel, leht- ja okaspuuistandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes taolistes kohtades. Arusisalikke võib kohata kiviaedadel, koduõues, puuriitadel, lauahunnikutes jne

      Hiljuti ilamale tulnud arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad ja sageli ilma mustrita. Koos kasvamisega muutub nende värvus tasapisi heledamaks ja

ajapikku ilmub iseloomulik muster, mis koosneb tumedast kitsast triibust kesk selga, kahest heledast triibust selja külgedel ja tumedatest suhteliselt laiadest triipudest kere külgedel. Peale selle paiknevad kogu kehal laialipillutult väikesed tumedad täpid.

     Erinevalt madudest on sisalikel jalad. Arusisalikul on väike pea ning pikk ja sale kere. Nahapinda katavad sarvsoomused, mis ei takista sisalikku liikumisel.

Peapiirkonnas on soomused veidi suuremad ja moodustavad kilbised.

Kuna sarvkate takistab looma kasvamist, vahetavad roomajad nahka. Sisalikel langeb vana nahk tükkidena maha. Erinevalt enamikust sisalikest ületavad selle liigi emased isasloomi mõõtmetelt.

     Arusisalikud toituvad mitmesugustest putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest, püüdes neid maapinnal ja ka rohttaimedel ning puutüvedel.

     Ta ise võib langeda saagiks rästikule, nastikule ja mitmetele lindudele. Selle loomakese huvitavaks kaitsevõtteks on saba mahajätmine. Kui vaenlane teda sabast haarab, tuleb saba keha küljest lahti. Omaette vingerdav saba juhib jälitaja tähelepanu kõrvale ja sisalik pääseb plehku. Hiljem kasvab asemele uus saba, mis on aga enamasti eelmisest lühem.

      Paaritumine toimub varsti pärast ärkamist aprillis või mais, 10-14 päeva pärast ärkamist. Arusisalik on kohastunud eluks maismaal ning erinevalt kahepaiksetest ei lähe ta vette sigima. Noortel arusisalikel on enamasti 4-6 muna, vanematel (vanus üle kahe aasta) aga kuni 10 muna.