Arusisalik

 

      Arusisalik (Lacerta vivipara ) on nii oma perekonna kui ka kogu sugukonna kõige laiemalt levinud liik. Ta leviala hõlmab Euraasia ja peaaegu kogu metsavööndi Püreneedest, Iirimaast ja Inglismaast läänes kuni Kolõmani, Sahhalini ja Šantari saareni idas. Kogu Eestis on arusisalik tavaline liik.

     Oma laialdase levila valdavas osas hoiduvad arusisalikud niisketesse elupaikadesse, esinedes metsastunud sooaladel, turbarabades, kinnikasvavatel raiestikel, metsaservadel ja –sihtidel, leht- ja okaspuuistandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes taolistes kohtades. Arusisalikke võib kohata kiviaedadel, koduõues, puuriitadel, lauahunnikutes jne

      Hiljuti ilamale tulnud arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad ja sageli ilma mustrita. Koos kasvamisega muutub nende värvus tasapisi heledamaks ja

ajapikku ilmub iseloomulik muster, mis koosneb tumedast kitsast triibust kesk selga, kahest heledast triibust selja külgedel ja tumedatest suhteliselt laiadest triipudest kere külgedel. Peale selle paiknevad kogu kehal laialipillutult väikesed tumedad täpid.

     Erinevalt madudest on sisalikel jalad. Arusisalikul on väike pea ning pikk ja sale kere. Nahapinda katavad sarvsoomused, mis ei takista sisalikku liikumisel.

Peapiirkonnas on soomused veidi suuremad ja moodustavad kilbised.

Kuna sarvkate takistab looma kasvamist, vahetavad roomajad nahka. Sisalikel langeb vana nahk tükkidena maha. Erinevalt enamikust sisalikest ületavad selle liigi emased isasloomi mõõtmetelt.

     Arusisalikud toituvad mitmesugustest putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest, püüdes neid maapinnal ja ka rohttaimedel ning puutüvedel.

     Ta ise võib langeda saagiks rästikule, nastikule ja mitmetele lindudele. Selle loomakese huvitavaks kaitsevõtteks on saba mahajätmine. Kui vaenlane teda sabast haarab, tuleb saba keha küljest lahti. Omaette vingerdav saba juhib jälitaja tähelepanu kõrvale ja sisalik pääseb plehku. Hiljem kasvab asemele uus saba, mis on aga enamasti eelmisest lühem.

      Paaritumine toimub varsti pärast ärkamist aprillis või mais, 10-14 päeva pärast ärkamist. Arusisalik on kohastunud eluks maismaal ning erinevalt kahepaiksetest ei lähe ta vette sigima. Noortel arusisalikel on enamasti 4-6 muna, vanematel (vanus üle kahe aasta) aga kuni 10 muna.