Vaskuss

Vaskuss ei ole madu vaid hoopis jalutu sisalik, kelle kehapikkus on kuni 60 cm. Tema keha küljed ja kõht on mustjaspruunid või täiest mustad, kuid selg on heledam - pruun või pronksjas. Täiskasvanud isasloomade seljal võib esineda siniseid laike.
Vaskuss võib elada nii niisketel kui kuivadel aladel laialehistes, segametsades ja tihnikutes. Ta võib elada ka aasadel, põldudel ja aedades. Vaskuss tegutseb videvikus ja öösel, päeval varjab ta end kõdunenud kändudes, mahalangenud puutüvede või kivide all ning isegi sipelgapesades. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada.
Rohus ja kivide vahel liigub vaskuss üsna kiirelt, kogu kehaga maosarnaselt loogeldes, kuid tasasel maapinnal on tema liigutused kohmakad ja aeglased. Sellepärast toitub vaskuss loomadest, kes eriti kiirelt ei liigu - vihmaussidest, maismaatigudest, putukavastsetest, hulkjalgsetest ja teistest. Vaskuss läheneb saagile rahulikult, kombib seda alguses keelega, ning haarab sellest kiirustamata kinni. Ka toidu neelamine on aeglane - libedaid ja väänlevaid ussikesi aitavad suus hoida teravad ja tahapoole kõverdunud hambad.
Vaskuss on loid ja kaitsetu loom, seega on tal ohtralt vaenlasi - rästikud, madukotkad, toonekured, rebased, nugised, kährikud ja teised. Nende käest aitab pääseda sisalikele iseloomulik kaitsereaktsioon - saba äraheitmine. Vaskussi saba on pikk ja kergesti murduv.
Talvel on vaskussid talveunes, asustades näriliste urgusid või kõdunenud kände. Talvitumine algab septembri lõpus või oktoobri alguses ning ühte kohta võib koonduda 20-30 looma. Vaskussid paarituvad maikuus ning 5-26 poega sünnivad ilma 2,5-3 kuu möödudes. Vaskuss on elussünnitaja - munad arenevad lõpuni emaslooma kehas ja noored vaskussid sünnivad läbipaistvas munakestas, mille nad kohe puruks rebivad. Vastsündinud vaskusside pikkus on kuni 10 cm. Vaskuss talub ka vangistust ning harjub inimesega. Vangistuses võib ta eluiga ulatuda 20-30 eluaastani.

http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/angfrak.jpg

Arusisalik

 

      Arusisalik (Lacerta vivipara ) on nii oma perekonna kui ka kogu sugukonna kõige laiemalt levinud liik. Ta leviala hõlmab Euraasia ja peaaegu kogu metsavööndi Püreneedest, Iirimaast ja Inglismaast läänes kuni Kolõmani, Sahhalini ja Šantari saareni idas. Kogu Eestis on arusisalik tavaline liik.

     Oma laialdase levila valdavas osas hoiduvad arusisalikud niisketesse elupaikadesse, esinedes metsastunud sooaladel, turbarabades, kinnikasvavatel raiestikel, metsaservadel ja –sihtidel, leht- ja okaspuuistandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes taolistes kohtades. Arusisalikke võib kohata kiviaedadel, koduõues, puuriitadel, lauahunnikutes jne

      Hiljuti ilamale tulnud arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad ja sageli ilma mustrita. Koos kasvamisega muutub nende värvus tasapisi heledamaks ja

ajapikku ilmub iseloomulik muster, mis koosneb tumedast kitsast triibust kesk selga, kahest heledast triibust selja külgedel ja tumedatest suhteliselt laiadest triipudest kere külgedel. Peale selle paiknevad kogu kehal laialipillutult väikesed tumedad täpid.

     Erinevalt madudest on sisalikel jalad. Arusisalikul on väike pea ning pikk ja sale kere. Nahapinda katavad sarvsoomused, mis ei takista sisalikku liikumisel.

Peapiirkonnas on soomused veidi suuremad ja moodustavad kilbised.

Kuna sarvkate takistab looma kasvamist, vahetavad roomajad nahka. Sisalikel langeb vana nahk tükkidena maha. Erinevalt enamikust sisalikest ületavad selle liigi emased isasloomi mõõtmetelt.

     Arusisalikud toituvad mitmesugustest putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest, püüdes neid maapinnal ja ka rohttaimedel ning puutüvedel.

     Ta ise võib langeda saagiks rästikule, nastikule ja mitmetele lindudele. Selle loomakese huvitavaks kaitsevõtteks on saba mahajätmine. Kui vaenlane teda sabast haarab, tuleb saba keha küljest lahti. Omaette vingerdav saba juhib jälitaja tähelepanu kõrvale ja sisalik pääseb plehku. Hiljem kasvab asemele uus saba, mis on aga enamasti eelmisest lühem.

      Paaritumine toimub varsti pärast ärkamist aprillis või mais, 10-14 päeva pärast ärkamist. Arusisalik on kohastunud eluks maismaal ning erinevalt kahepaiksetest ei lähe ta vette sigima. Noortel arusisalikel on enamasti 4-6 muna, vanematel (vanus üle kahe aasta) aga kuni 10 muna.

Hiina alligaator

Alligaator on suur roomaja, kes kuulub samasse sugukonda, kuhu krokodillidki. Nende lõug on lühem ja laiem kui krokodillidel. Maailmas on olemas kahte liiki alligaatoreid: ameerika alligaator ja hiina alligaator.
Hiina alligaator on haruldane roomaja. Ta on kõige väiksem krokodilliline. Kunagi oli ta Hiinas laialt levinud, kuid tänapäeval leidub teda ainult Jangtse jõe orust. Praegu on see liik oma elupaikade hävitamise tõttu peaaegu välja surnud. Neid on looduses järel 800-1000 looma.
Hiina alligaator kasvab kuni 2 meetri pikkuseks. Nad kaevavad oma elupaikades, märgaladel suuri urge, milles leidub nii maapealseid kui maa-aluseid basseine ning hulgaliselt õhuauke. Pesitsusperiood kestab juuli algusest augusti lõpuni. Nad kuhjavad kokku suure kõdunevatest taimedest pesa, mis on umbes 1 meetrit kõrge ja läbimõõt on 1,8 meetrit ja nad munevad sinna 10-40 muna. Hiina alligaatorid saavad suguküpseks 45-aastaselt. Nende eluiga on 50-60 aastat.

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/image195.gif

Anakonda

Anakonda on suurim boalane. Ta on võimeline alistama isegi kaimankrokodilli. Oma mõõtmetele vaatamata pole tal aga suuri šansse võitluses oma suurima vaenlase – inimesega.
Tal on massiivne kehaehitus, saakloomad surmab ta kehakeerdudega kägistamise teel. Anakonda on võimeline alla neelama isegi suuri loomi. Oma suurele isule vaatamata võib ta pikka aega ka söömata olla.
Anakonda koduks on troopilised vihmametsad Amazonase jõgikonnas. Ta ujub ning sukeldub oivaliselt ja võib kaua vee all viibida. Ta peab vee all vastu üle 10 minuti, seejuures sulguvad ta sõõrmed eriliste klappidega. Saaki passib anakonda harilikult madalas vees, kohe veepinna lähedal. Sageli lebab kerratõmbunult liikumatult vee peal ning laseb end voolul edasi kanda. Veest paistab siis välja vaid ta pea. Anakonda peab jahti harilikult öösiti, päeval aga lamab madalas vees või peesitab päikese paistel, võimas keha puuoksalt alla rippumas. Nagu enamik madusid, on ta suurepärane ronija ning varjab end vaenlaste eest sageli puu otsas. Seda ei pea täiskasvanud anakonda aga tihti tegema, kuna peale inimeste pole just palju olendeid, kes on küllaldaselt tugevad selleks, et võitluses anakondaga edu saavutada. Anakonda võimsaim vaenlane on jaaguar.
Anakonda saagiks langevad harilikult hirved ja pekaarid, eriti aga suured vee ligiduses elutsevad närilised. Ta püüab ka vees elutsevaid loomi, vahel koguni kaimankrokodille. Anakonda passib pikki tunde kaldaäärses madalas vees, kus loomad joomas käivad. Anakonda ründab siis, kui ohver vee kohale kummardub, haarates oma teravate hammastega tavaliselt kinni jäsemest või kaelast ning tõmmates ohvri vette. Kui tal see õnnestub, on ohvri saatus otsustatud. Harilikult uputab anakonda saaklooma ära, et säästa end kägistamise pingutustest. Nagu kõik boalased, kägistab anakonda ohvri oma kehakeerdudega. Iga kord, kui ohver välja hingab, tõmbab anakonda silmuse üha enam koomale, seetõttu ohver kas lämbub või sureb südame lõhkemise tõttu. Anakonda neelab oma ohvri tervelt alla. Ta ülalõua luud on liikuvad, mis võimaldavad maol alla neelata tema keha laiusest kaks korda suurema looma. Pärast niisugust suurt jõupingutust ei pea anakonda mitu nädalat üldse midagi sööma.
Anakonda elab harilikult täpselt kindlaksmääratud piiridega territooriumil erakuelu. Iga suguküps emasloom hakkab vihmaperioodi saabumisel eritama erilisi lõhnaaineid. Ümbruskonnas elutsevad isasloomad on võimelised neid üsna kaugelt tundma ning suunduvad kohe sinna, kust lõhna tuleb. Kurameerimise ajal surub isane end vastu emast, mässib end ta ümber ning tõstab üles niiviisi, et ta pea emase kaelal puhkab. Seejärel laseb isane käiku anaalava külgedel paiknevad küünised. Nende funktsioon kopulatsiooni stimuleeriva elundina on säilinud vaid boalastel ja püütonitel: enne paaritumist stimuleerib isasloom nendega emase kloaagi ümbrust. Enamik madusid munevad, ent anakondad ja teised boalased sünnitavad eluspoegi. Emasloom toob korraga ilmale 20-40 poega. Poja pikkus on umbes 65 cm ning ta on oma vanemate täpne koopia. Emasloom oma järglaste eest hoolt ei kanna. Juba mõni tund pärast sündi on noored anakondad täiesti iseseisvad. Nad alustavad oma kiskjaelu kalu ja konni süües, kuni on piisavalt suured, et püsisoojaseid loomi jahtima hakata.

http://ianimal.ru/wp-content/uploads/2010/10/anakonda03.jpg

Punatriip kilpkonn



Punatriip-kilpkonn on USA lõunaosas elutsev taimetoiduline seltsiv loom. Oma nime on ta saanud silma taga asuva punase triibu järgi.

Punatriip-kilpkonnal on silmade kohal iseloomulikud, silmatorkavad punast värvi laigud, mis meenutavad pisut punaseid kõrvaklappe ning on kirkamad noorematel isasloomadel. Vahel on need laigud ka kolast värvi.

        Rahulikud tiigid ja liivakarjäärid või soise pinnase, rikkaliku kaldataimestiku ja aeglase vooluga jõelõigud on punatriip-kilpkonna jaoks ideaalseks elupaigaks.

Nagu teisedki veekilpkonnad, viibib ka punatriip-kilpkonn kevadel ja suvel rohkem maismaal. Ta tuleb veest välja, heidab kivi peale pikali ning peesitab pikki tunde päikese paistel. Kui teda häirida, kaob ta kohe taas vette. Mõnes paigas elab nii palju kilpkonni, et nad on sunnitud heitma üksteise peale, moodustades niiviisi kolm-neli kihti. Kilpkonnad on kõigusoojased loomad ja päikese käes soojendades tõstavad nad oma kehatemperatuuri.

          Punatriip-kilpkonnad on kõigesööjad, kuid vanaloomad eelistavad siiski tselluloosirikkaid veetaimi. Nad püüavad ka väikesi loomi, näiteks limuseid, ussikesi, väiksemaid kalu ja veeputukaid ning neelavad nad tervelt alla. Nagu teistelgi sookilpkonnaliikidel, puuduvad ka punatriip-kilpkonnal hambad. Kui toidupala on liiga suur, hoiab kilpkonn seda lõugadega kinni ja rebib eesjäsemetel paiknevate küüniste abil tükkideks. Närimiseks kasutab ta sarvjate lõugade teravaid servi.

          Kui kevadel temperatuur piisaval määral tõuseb, on kilpkonnad paaritumiseks valmis. Isasloom vehib emase ees oma eesjäsemete pikkade küünistega, see “tants” kuulub pulmarituaali juurde. Küünised aitavad isasel samuti paaritumisest huvitatud emase kilbist tugevasti kinni haarata.Suve hakul otsib emasloom munemiseks hoolikalt valitud koha. Harilikult paikneb munemiskoht kaldal üsna vee ligiduses, ent üsna kaugel kõrge veetaseme piirist. Tagajäsemetega kaevab kilpkonn piisavalt sügava augu, kuhu mahub 2-22 valkjat, ovaalse kuju ja nahkja koorega kaetud muna. Ilma ja seega ka toidu poolest soodsal aastaajal võib punatriip-kilpkonnal olla ka kaks pesakonda.Väljakoorunud kilpkonnapojad kasvavad kiiresti ning järgmiseks suveks võib nende pikkus olla umbes 6-7 cm. Seejärel kasv aeglustub ning iga-aastane juurdekasv on vaid 1,25 cm, kuni lõpuks lakkab, kui kilpkonn on umbes 20 cm suurune.

 aadress: http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/punatriip-kilpkonn_evelin.htm

Niiluse krokodill

Kõige enam paistavad Niiluse krokodillil silma tema hirmuäratavad hambad ja pikk koon. Krokodillil on 4-6 kuklaplaati, mis paiknevad ühes ristireas ning 4 suurt kuklatagust plaati, mis moodustavad ruudu ning mille eesmine ristrida on külgedelt ääritatud kahe väiksema plaadiga. Selg on Niiluse krokodillil tumeroheline, väikeste mustade laikudega, kõht määrdunud kollane. Tavaliselt on Niiluse krokodill 6m pikk ning kaalub u. 740kg. Niiluse krokodill saab vee all elada, kuna silmad, ninasõõrmed ja kõrvad asuvad pea ülaosas. Nii saab loom vees olles näha, kuulda, nuusutada ning ka hingata. Maos asuvad krokodillil kivid, mis stabiliseerivad vee all oleva krokodilli kehaasendit. Silmad on varustatud nn. kolmanda lauga, mis kaitseb silmi vee eest ning ninas asuvad lihased võimaldavad pärast vettevarjumist ninasõõrmed sulgeda.

Niiluse krokodill jahib jõe või järve äärde tulevaid loomi. Ta püüab gaselle, pühvleid, metsikuid koeri ja ka lõvisid. Tema ohvriks võib langeda ka inimene. Krokodillid lebavad madalas vees, pistes vee alt välja vaid ninasõõrmed ja silmad. Ohvri ilmudes ründab krokodill ohvrit välkkiirelt ja tirib vee alla, haarates ta tugevalt lõugade vahele.

Krokodill pole võimeline mäluma ja sellepärast ei söö nad saaki kohapeal. Ta viib ohvri tihnikusse, kuhu jätab ta mitmeks päevaks kõdunema. Krokodill sööb ohvri täielikult ära. Tema maoseinad eritavad tugevalt maomahla, mis lagundab isegi loomade raskestiseeditavad kehaosad.

Kevadel kaevab emasloom endale jõekaldale uru. Munad peavad asuma jõe lähedal, samas peavad need olema ka kaitstud puhuks, kui jõetase vees tõuseb. Varjulises kohas paiknev urg on nõgusam, päikeselises kohas asuv urg on aga sügavam. Emane muneb liiva sisse 30-70 valget ja kõva koorega muna. Ta valvab neid järgmised 90 päeva, kuni kuuleb poegade häälitsusi, seejärel kaevab ta munad liiva seest välja ning vajadusel teeb koore ise katki.

Pärast noorte krokodillide koorumist viib ema nad lõugade vahel vette. Veidi vanemaid krokodillipoegi ohustavad ka teised krokodillid, kotkad või  kalad.

Niiluse krokodill elutseb jõgede, järvede ja muude magedaveeliste veekogude kallastel. Ta veedab päeva kaldal, ööseks varjub aga vee alla. Vihmaperioodil, kui veease jões tõuseb, rändab ta teistesse veekogudesse ja naaseb, kui vesi on langenud.

vaata : http://www.youtube.com/watch?v=-73WGQyKfGw&feature=player_embedded

aadressid: http://roomajablogi.blogspot.com/2010/03/niiluse-krokodill-crocodylus-nilotictus.html

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/niiluse_krokodill_liina.htm



                                                                 Kuningkobra

Kuningkobrad on kõige pikemad mürkmaod (kuni 5,6 m). Nad on laialtlevinud Kagu-Aasia metsades. Kuningkobra on üks ohtlikematest madudest terves maailmas.
Kui madu tunneb end ohustatuna, tõstab ta 1/3 oma kehast püsti, näitab kihvasid ning häälitseb. Nad ründavad kiiresti ning nende mürk mõjub koheselt ohvri närvisüsteemile. Ühe hammustuse mürgikogusega saaks ta tappa 20-40 täiskasvanud meest või elevanti. Surm saabub 15-40 minutiga.Kuningkobrad on tuntud ka selle poolest, et nad söövad teisi madusid.

         Kui teised lihasööjad maod pole toidu suhtes eriti valivad ning söövad kõike, mis hamba all ei karju, siis kuningkobra on üsna peps. Ta jahib peamiselt ainult teisi madusid. Mürgita nastiklaste kõrval langevad kuningkobra roaks ka mürkmaod nagu kraitid, kaunismaod ja kobrad. Mõnikord laseb ta hea maitsta ka sisalikulistel. Linde ja imetajaid ründab ta ainult siis, kui tunneb end nende poolt ohustatud olevat.

          Ta elutseb tihedates asustamata metsades ja rohualadel . Sageli elab ta ka asustatud piirkondades.Ta ronib hästi mööda puid, kuid tavaliselt liigub maapinnal. Kuningkobra on päevase  eluviisiga.

aadressid:

http://roomajablogi.blogspot.com/2010/03/kuningkobra-king-cobra-ophiophagus.html

http://madudmadud.blogspot.com/2010_04_01_archive.html